
Reisikiri
comment : Off
Viibisin hiljuti meie kunagises vennasvabariigis Moldovas. Osalesin maaturismi ettevõtjana projektis, mille eesmärgiks oli tutvustada Moldova Põhja piirkonnas eestlaste kogemusi turismi arendamises.
Moldova jaguneb Põhja, Kesk, Lõuna ja Dnestri äärseks( Transnistria ) piirkonnaks. Meie reisi keskpunkt oli Põhja piirkonna suuremas linnas Balti`s. Sõitsime ringi ka kõikjal maapiirkondades.
Moldovas elab üle 3 miljoni inimese, neist 1 miljon töötab pidevalt väljaspool riiki. Inimesed on väga sõbralikud ja külalislahked, kuid jõukalt elavad siiski vähesed. Riigil puuduvad olulised maavarad ja metsa praktiliselt polegi. Maapind on kergelt künkjas, sellel aga suurim vara, must muld. Kõikjal laiuvad viljapuu- ja viinamarja istandused.
Nautisime väga häid kohalikke veine ja väga maitsvaid toite. Külastasime Belõi Aist` tehast, loomulikult koos degusteerimisega. Tehase direktor saabus isiklikult eestlasi tervitama ja klaasikest meiega jooma.
Balti linnas elab ca 140000 inimest. Mind üllatas, et selles linnas või ümbruses asub vaid 1 ratsakeskus. Lasin loomulikult end sinna sõidutada. Midagi suurt ma eest ei leidnud, kuid võimalus ratsutamiseks oli. Hinnad sarnanesid meie omadega. Ka väike ümar maneez oli. Ühest liivaväljakust oli kujundatud talveks jää liuväli. Kohtusin seal omaniku tütrega ja vahetasime pisut mõtteid. Ta arvas, et Moldovas on üldse vaid 5 ratsakeskust. Hobused olid valdavalt toodud Hollandist. Kohalikke väikeseid kõhnapoolseid hobuseid vankrite ees nägin ma vaid maakohtades tänavatel.
Mulle väideti, et Moldova keskmine palk on 180 eurot ja keskmine pension 25 eurot. Pudel viina maksis poes 2,5 eurot. Toit loomulikult soodsa hinnaga. Mitmed embargod Venemaa poolt, suhted halvad, ei lase kasvatatud ja toodetud saadusi ida poole eksportida. Ka ukrainlastega pole sooje suhteid. Mere äärde puhkama sõidetakse Bulgaariasse, Rumeenia, millega on ühine keel on riigile suureks abiks, aga moldaavlastele rahaliselt kallis.
Külastasime ka üht kodu ja üht kloostrit. Kodus võti meid soojalt vastu ning demonstreeriti töökate naiste vaiba kudumist. Kangaspuud olid püstised ja kolm naist said korraga kangast kududa. Kloostreid on Moldaavias ca 60, rahvas peab peale nõuka aega taas oma ajaloost lugu.
Pitseri ongi sellele rahvale jätnud nõukogude aja koledused. Neid okupeeriti samuti 40-ndal aastal, erinevalt meist toimus seal suur küüditamine aga kolm korda, ka 51. aastal. Kokku küüditati ja tapeti ära 1/3 rahvast!
Reisikirja kirjutas
Enn