Eesti raskeveo hobuse tõug on aretatud kohaliku hobuse baasil vältava ristamise teel ardenni tõugu täkkudega. Tõuraamatu pidamist alustati aastal 1922. Kuni 1953.aastani oli tõu nimetus eesti ardenn. ENSV põllumajandusministri 28.augusti 1953 aasta käskkirja 255 alusel nimetati tõug eesti raskeveo tõuks tõumärgiga ER.
1862
Akadeemik A.Middendorf algatusel imporditi Eestisse esimesed ardennid Belgiast (10 mära ning 2 täkku) ja hobused paigutati Tori Hobusekasvandussesse. XIX sajandi lõppu ja XX sajandit iseloomustab koordineerimata ardenni täkkude import ja kasutamine mõisnike poolt.
1911
Asutati Baltimaade Külmavereliste Hobuste Kasvatajate Selts, mille eesmärgiks oli koordineerida ardenni hobuste aretust. Seltsi tegevus lõppes mõne aasta pärast seoses I Maailmasõja algusega.
1913
Rühm Virumaa mõisnikke ostis Rootsist ardenni tõugu noorhobuseid, mis paigutati Virumaa ja üksikud ka Harjumaa mõisatesse. Sellega pandi alus ardenni hobuste kasvatamisele Põhja-Eestis.
1920
Eesti Vabariigi Põllutööministeeriumi poolt korraldati ülemaaline hobuste registreerimine, et kindlaks teha tõumaterjali hulk ja leviku piirkonnad. Tõuhobuste registreerimine näitas, et ardennid olid kõige rohkem levinud Põhja-Eestis, vähemal määral leidus neid ka Tartu- ja Võrumaal.
Hobuste registreerimisandmete põhjal soovitas Põllutööministeerium oma otsusega aretada Eestis kolme hobusetõugu: eesti, tori ja ardenni hobust.
1921
Ardenni hobuse kasvatajad asutasid Virumaa Hobusekasvatuse Seltsi, mis hiljem nimetati Ardenni Hobuste Tõuseltsiks. Tõuseltsi poolt alustati ardenni hobuste kandmist tõuraamatusse ning korraldati sihipärast ardenni hobuste aretustööd. Ardenni Hobuste Tõuseltsi tegevus katkes II Maailmasõja käigus.
1922
Võeti vastu esimene ardenni hobuste tõumäärustik ja avati Eesti ardenni hobuste tõuraamat. Tõuraamatusse märgiti ardenni tüübilisi 3…14 aasta vanuseid hobuseid, kelle kõrgus turjalt oli täkkudel 148…164 cm, märadel 146…160 cm ning kämbla ümbermõõt täkkudel vähemalt 21 cm ja märadel 20 cm. Lisaks hinnati hobuseid tõuraamtusse märkimisel veel põlvnemise, välimiku, käigu, iseloomu ja tervise järgi. Vastavalt hinnangule jaotati hobused I, II või III klassi. Tõuraamat jagunes kaheks osakonnaks: puhtatõulised hobused (tõumärk A) ja ristandhobused ( Eesti ardenni tõumärk EA).
1922/1923
Tõuraamatusse võeti 51 eesti ardenni täkku ja 207 mära. Tõumaterjali soetamisel omasid erilist tähtsust Rootsist imporditud täkud. 1913…1924. aastal Rootsist imporditud ardenni täkkudest märgiti 1922.-1923. aastal tõuraamatusse järgmised täkud: Aviso 7 A, Alenius 8A, Lothar 9 A, Harras 19 A ja Etual 38 A.
1923
Riigi abiga osteti 2 täkku Rootsist ( Orkett 45A , Orpheus 46A), 1 täkk Hollandist ( Don Juan 47 A) ja 4 täkku Belgiast ( Orfroy 48 A, Tabac 49 A, Jannot d`Aubreme 50 A, Coquet 51 A). Ka järgnevatel aastatel jätkus riigi toetus tõumaterjali ( täkud, märad, noorhobused) impordiks, peamiselt Rootsist. Kokku imporditi aastatel 1923…1935 103 ardenni tõugu hobust.
1925
Lõpuks kuulus riigi eesti ardenni sugutäkkude nimekirja 15 täkku. Riigi toetusega osteti aastatel 1923-1925 täiendavalt 31 eesti ardenni mära ja märavarssa.
1931
Tori Hobusekasvanduses alustas tegevust ardennide osakond, kus oli ette nähtud 10 mära ja 1…2 täkku.
1948
Rakveres asutati Eesti Raskeveohobuste Riiklik Aretustõulava. Tõulava jätkas ardenni hobuste tõuraamatu pidamist .Tegeleti aretustöö organiseerimisega kolhooside ja sovhooside tõufarmides.
1953
Sugutäkkude vähesuse tõttu imporditi Mordva ANSV-st ja Vladimiri oblastist 10 nõukogude raskeveo täkku, et kasutada neid eesti raskeveohobuse aretuses sisestavaks ristamiseks. Iseseisva liini moodustas Rambatan 1006 NR.
1953
28. augustil nimetati Eesti NSV põllumajanduse ministri käskkirjaga nr. 255 eesti ardenni hobune eesti raskeveohobuseks ( tõumärk ER).
1968
18.aprillil kinnitati eesti raskeveo tõug Eesti Hobusetõugude Tõuaretuse Nõukogu otsuse põhjal puhtatõuliseks ja lõpetati märade kandmine tõuraamatu eri osadesse.
1991
Taasiseseisvunud Eestis toimus eesti raskeveohobuste aretustöö üleminek erakasvanduste ja üksikute hobusekasvatajate kätte üle Eesti. Tõuhobuste arv vähenes kriitilise piirini. Eesti Hobusekasvatajate Seltsi poolt jätkub Eesti raskeveohobuste tõuraamatu pidamine ja aretustöö korraldamine.
2003
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.detsember 2003.a. määrusele nr.320 (jõustus 22.detsember 2003.a.), lisandusid ohustatud tõugude nimekirja ka tori ja eesti raskeveo hobune. Kinnitati eesti raskeveo tõugu hobuste säilitus-ja aretusprogramm.
2005
20.04.2005 kirjutas põllumajandusminister alla määruse nr 51 (jõustunud alates 01.05.2005) „Põllumajandusliku kekkkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord”, mille alusel hakati ohustatud tõugu looma pidamise toetust maksma ka eesti raskeveo tõugu hobuste pidamise eest.
2008
01.01.2008 hakkasid kehtima muudatused Põllumajandusloomade aretuse seaduses. Peamiselt puudutasid need uute tõugude tõuraamatute tunnustamist ning ohustatud tõugude säilitamisega seonduvat. Seaduse uues sõnastuses on keelatud ohustatud tõu aretuses teiste tõugude kasutamise, mis tekitas vajaduse tori tõu säilitus-aretusprogrammi muutmiseks.
05.06.2008 kinnitati eesti raskeveo tõugu hobuste säilitusprogramm muudetud kujul. Sugulastõugude kasutamine on nüüdsest lubatud vaid põhjendatud lisataotluse alusel.
Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet
