Reisikiri: tundmatu tuttav Valgevene
comment : Off
Tekst ja pildid: Enn Rand
Viibisin 4 päeva Valgevenes, Minskis ja selle ümbruses. Jagan meeleldi oma elamusi seltsikaaslastega.
Meie valisime minekuks tulekuks variandi minibussiga Pärnu- Riia-Pärnu ja lennukiga Riia-Minsk-Riia.
Nii kulub ühe otsa läbimiseks ca 7 tundi. Kui sõita Pärnust autoga Minski siis kuluks ca 10 tundi.
Valgevenes elab peaaegu 10 mlj inimest, neist peaaegu 2 miljonit Minskis.
Kindlasti meenub paljudele Minski kesklinn oma laiade läbivate autoteede ( 4 rida ühele poole, 4 teisele poole), 50-ndate stiilis suurte hoonete ja väljakutega ning väheste sõjast taastatud vanade hoonetega.( Minski tegid sodiks võidukad punaväed). Vajab märkimist eriti hästi taastatud ja korras hoitavad õigeusu ja katoliku kirikud. Kirikud on hommikul ja õhtul rahvast täis ning teenistused toimuvad nii valgevene kui vene keeles. Linnapilti ilmestavad rohked skulptuurid, valdavalt ajalooga seonduvad.
Inimesed suhtlevad peamiselt vene keeles, sekka valgevene keelt. Kakskeelne riik. Kumbagi keelt diskrimineerida ei ole lubatud. Valgevenelast venelaseks nimetada ei soovita. Et asi ülekäte ei läheks, vastutab selle eest oma linnasüdames asuvas suures kollases majas kohalik KGB. Eesti elu oleks SRÜ sse kuuludes ilmselt midagi sarnast kui Valgevenes praegu näha. SRÜ peakorter asub ka Valgevenes. Muidugi on rahvas väga sõbralik. Nagu meilgi on rahvuslill rukkilill ja sümboolikas meie rahvuslik kaheksanurk.
Liiklus pealinna tänavatel on tihe, aga mitte närviliselt signaalitav ega eluohtlik. Automargid on samad, mis meil, Venemaa autosid praktiliselt pole.
Heaolu tagab odav Venemaa gaas ja paar suurt nafta ümbertöötlemise tehast. Gasprom ehitab ka ise Minskis suuri äriobjekte. Uued elamurajoonid kerkivad.
Väljaspool linna on elu rahulikum. Kõrvuti suurte villade piirkondadega asuvad vanad külakesed oma kitsaste, auklike teede ja pisikeste viltuste majakestega. Lahe oli vaadata, kuidas ühe tühja siloaugu ääri puhastas kümmekond inimest. Aga nad olid rõõmsad. Põllud on korralikult haritud.
Maal rajatakse uusi puhkekeskuseid ja taastatakse vanu hooneid turismiäriks. Valgevene ajalugu on väga kirev. Traditsioonid, rahvustoidud ja joogid ( sametine starka oma 18 ravitaimega ), vanad kombed annavad head võimalused tulevikuks.
Hetkel käib lääne poolt veel vähe turiste, siiski nende tulv on ootel, nagu paisu tagune voog. On mida uudistada ja hinnad on taskukohased.
Minu üheks eesmärgiks oli näha ka Minski kõrval asuvat Dovatori nimelist hobusekasvandust. Seal on sündinud ja kasvanud Palladium. Kasvandus asub 5 km kaugusel pealinnast, Ratomka külas. Õnneks oli võimalik kohtuda zootehnikuga, kes muidugi teadis Palladiumit ja tutvustas kasvanduse maneeze ja üht talli. Hetkel elab kasvanduses 700 hobust. Neist 100 kuulub eraomanikele ja 600 riigile.
Sportlased kasutavad maneezi peamiselt ennelõunasel ajal ja muud ratsutajad õhtu poole. Kõik suuremad võistlused toimuvadki Ratomkas.
Märade ja varssade-sälgude tall asub keskusest 4 km eemal. Mulle näidati ka hobust, kelle vanaema oli tori hobune Eestist.
Kokkuvõtteks soovitan seda riiki turistina külastada, vastuvõtt on sõbralik, eestlastesse suhtutakse hästi. Hea koht ka meenutamaks ühist nõukaaega.
Veel pilte reisist:
Ja siia lõpetuseks ka midagi erilist, mille ma Valgevenest endaga kaasa tõin: