Selline lugu meie Käola hobustest läbi naabrimehe silmade ühel kaunil reedeõhtul:

(Pildil ER täkk Härri koos Käola pererahvaga.)

Lihtsalt reede!

Oooojee, kas pole mõnus olla pärast ikka väga totralt pikkade päevadega töönädalat, mille jooksul sai muidugi ära tehtud väga vahvaid tegemisi, reedesel päeval tööl, teades et õhtul oled üksinda kodus. Muidugi ei pea ma siin ilmselt isegi mainima, et mulle meeldib VÄGA olla koos oma perega aga teate küll…. Töönädal on läbi, jõuad koju, paned koduriided selga, tekitad kerge õhtueine diivaniesisele lauale, toetad tagumiku ja jalad diivanile, ohkad mõnust, kõik sinu ümber on vaikne. Siis avad esimese õlle, sirutad käe puldiga välja, paned teleka hääle ikka väga valjuks ja hakkad vutti vaatama, saate ju aru küll ….., võibolla paned isegi jalad lauale, ahaaa?

Mänguni on veel väheke aega, võtad vastu Sõbra kõne, mille eesmärk on leida minu tuttavate seast uus omanik oma tädi tuttuuele basseinitehnikale ja lobised rõdul, nautides õues müürina langevat vihma. Muhe, eksole.
Noniii, see kõik selleks, siis märkad, et sinu heinamaal on koha sisse seadnud kolm Hobust! Ei, need ei ole sinu omad, ilmselt naabrimehe omad, kõrvaltkülast, Käolast ( www.kaola.ee) . Helistad, et ega tal miskit kadunud ei ole aga no reede õhtul ei vasta mõistlikud inimesed telefonikõnedele, nende prouad samuti, vaid naudivad mõnusamaid tegevusi. Nii tuledki tuppa, asetad ühe lonksukese võrra kergema õlle lauale, paned teleka vaiksemaks, sulgema ei hakka, sest kohe hakkad ju jalkat vaatama. Võtad autovõtmed, teed naabritiiru, mille käigus kohtud naabrimehe ämmaga, kes kardab hobuseid kui tuld ja saad teada et ei neid kodus ei ole, on kusagil ära.

Tuled koju, vaatad hobuseid, sügad kukalt, nemad vaatavad sind ja lihtsalt söövad heina.
Ahaaa, meenub, hobused söövad leiba ka ja mina olen ikka selline mees kes lahendab kõik olukorrad. Lihtne teema tegelikult, toast läbi, telekas kinni, päts leiba kaasa, garaažist koormarihm ohelikuks kaasa ja tegudele, viin need hobused lihtsalt naabrimehele koju ära, käkitegu.

Pean ütlema, et leib neile maitseb tõepoolest aga see ohjastamise teema jäi kuidagi segaseks, ma arvan et nad lihtsalt ei tahtnud. Niimoodi porgandi ja eesli tehnikas liikudes jõudsime umbes 200 meetri kaugusele. Eriti lahe oli see, et endale tikkus hullult naer peale, Reedik, sul oli plaanis korralik meestekas, õlu/diivan/jalka. Nüüd seisad nagu mingi keedupelmeen paduvihmas, vettinud leivatükk käes ja katsetad erinevaid hääli hobuste meelitamiseks, kusjuures kõige paremini mõjus kassikutsung, no see ksksss.

Selle umbes tund kestnud 200 meetri läbimise järel vaatasid hobud üksteisele lihtsalt otsa, arutlesid suksukeeles mõnda aega teemal, kes on see õilis teejuht, kes ränduritele leiba pakub ja koduteed juhatab, puristasid, võib olla, et tegid ka suksunaeru, pöörasid otsa ringi ja jooksid alguspunkti tagasi. Lubasin endale kurja sõna ei mitte suksude vaid oma saamatuse aadressil.

Helistan uuest naabrimehele, ei miskit, topin tühja leivakoti taskusse ja imetlen eemalt kavalpäid. Õnneks on soe õhtu, vihm langeb müürina, mõtlen diivanile ja sellega kaasnevale kombole, kuid ei ohka, tõstan hoopis pilgu hobustelt taevasse, kissitan silmi ja olen maailmaga väga rahul, kuidagi aus on olla.
Seisame, jutustame ja sügame teineteist seal selle toreda hobuperega pikalt, nad ei ole solvunud, et leib lõppes, maitsvat heina on mul neile pakkuda hektarite kaupa, kuid nagu ikka noortel reede õhtuti, tekib ka neil kiusatus edasi liikuda, vaadata mis mujal toimub ja mida pakutakse. Egas midagi, kinni hoidma ma teid ju ei hakka. Jõudke ikka õnnelikult koju, õnn kaasa.

Jõuan tuppa, uuuuuh kui külm on olla, kuivad riided selga, tekk ümber, istun diivanile….. maja ees peatub auto, naabrimees oma prouaga. Istun käpelt autosse ja otsima…. Ei leia, hommikul tegutseme edasi.
Jõuan pool kaks diivanile tagasi, lõpetan oma esimese õlle ja muhelen enda järjekordse rahuliku õhtu üle.

Varahommikul tuleb naabrimehelt sõnum, hobused leitud ja kodus, jube hea meel on. Eriti veel selle peale mõeldes, et ees ootab rahulik laupäev.
Teen mõnuledes kohvi, sellise suure, pooletunnise. Seisan rõdul, väljas langeb padukat. Mõnulen salamisi, sest selline vihmapäev on ju maainimesele pealesunnitud puhkepäev, oh jahhh ei saagi tööd teha, peab toas pliidi ees vanu kuuldemänge kuulama, ohjahhhojeee.
Jooksen koeraga võidu õuekööki, koer võidab aga tal pole ka kohvitassi, jõuan kohale, raputan suurema vee maha, tõstan pilgu, ja no pagan  ei hakka jälle pihta, nüüd on neid juba viis….

Ah kitsed, minge metsa!