Ajalooks on saanud kahekümnes eesti raskeveohobustele pühendatud ja planeeritud päev.

Juba eelmisel suvel Pärnumaal, kui mööda sai üheksateistkümnes kord seda üritust teha, plaaniti juubeliüritus teha Ida – Virumaal. Põhjus lihtne – selle tõu suuremad karjad asuvad just sealkandis. Suurima Eesti raskeveohobuste karja omanik Andres Supp Vitsiku külast selle koorma oma õlule ka sai. Mõistagi polnud see lihtne, eriti seetõttu, et tegemist on puhtalt aretuskarja pidamisega, mingeid võistlusi või muid suurüritusi seal varem tehtud pole, seega tuli alustada täiesti nullist. Plaaniti – mõeldi – plaaniti veel. Kes oskas, aitas nõuga, kes oskas, aitas jõuga. Suur tänu tuleb kindlasti öelda ka teistele sama kandi hobusekasvatajatele, sest nende panus oli märkimisväärne. Valmis näituseplats, hulk tuliuusi ja tugevaid boksegi sai selle päeva tarbeks ehitatud, rääkimata üleüldisest talli välimuse korrastamisest.

Päikeseline päev  ise algas avasõnade ja kahe täku – Kuldar Matu ja Evangeeliumi  –  koolisõidu demoesinemisega.

Järgnesid kahes ringis noored täkud, vanuseklasside järgi 2 – 3 ja 4 – 6 aastased. Publik sai näha täkke nii kahel kui neljal jalal kõndimas, õnneks püsisid kõik esitlejatel kindlalt käes. 2-3 aastaste täkkude võitjaks sai NEVRIK 2207 ER ja 4-6 aastaste hulgast NEFF 2202 ER.

Vahepalana näidati Eestisse imporditud külaverelisi täkke Famos (saksa külmavereline) ja Prospere de la Hutte (flaami hobune). Mõlemad püüdsid publiku pilke – üks oma väga tugevate ja karvaste jalgadega, teine oma suurusega.

Kui täkud näidatud, jõudsid otse laevalt kohale ka Rootsi Ardennikasvatajate Seltsi president Lennart Gustavsson ja seltsi peasekretär Jan – Sivert Antonsson, kes olid varasemalt andnud ka oma nõusoleku meie soovi korral tõukomisjonis hindajatööd teha. Meie tõukomisjon kahjuks ei soostunud nende hindeid arvestama lõpptulemuse hulka, kuid taustaks olid nende kommentaare ja arvamust suurepärane kuulda. Olenemata sellest, kas see meile meeldis või mitte. Kõlama jäid nende esmamuljena see, et hobuste konditsioon võiks olla parem, nende ettevalmistus näituseks samuti ning põhiprobleemiks pidasid nad meie hobuste jalgu. Hea meel olla Eestis oli neil siiski suur ja loodeti koostööle ning suhtlusele ka tulevikus.

Järg jõudis noorte märadeni, kes olid lahterdatud täkkudega samadesse vanuserühmadesse, lisandusid veel kolm üle 6 aasta vanust  mära.

2 – 3 aastaste märade võitjaks sai Adres Supi kasvandik NOORI, 4 – 6 aastastest sai võitjaks mära Kersti Kännu aretatud ja talle kuuluv NIRVANA 6324 ER. Kuna rootsi külalised  noorte märade osas ikkagi oma jaoks panid hinded kirja, siis selle põhjal said vaid kaks mära  jalgade hindeks 7, teised enamasti 6 – d, oli ka 5 – le hinnatud jalgu. See on tõsine mõtlemise koht meie kasvatajatele kui ka  ametnikele. Üle 6 –aastaste märade hulgas sai parimaks Jane Tammele kuuluv HÄMARIK 6354 ER (aretajaks Jüri Pertel), kes meeldis võrdselt nii eesti kui rootsi hindajatele, samuti kiideti teda hea käitumise eest.

Ruunade hindamine läks kiiresti, sest registreeritud oligi ainult üks esindaja, Soomest kohale toodud VILLEM 2209 ER, omanikud Elina ja Seija Hämäläinen, aretaja taas Andres Supp. Suur tänu neile, et nad võtsid vaevaks sellise kuumusega nii pikk reis ette võtta!

Päev jätkus väikese vigursõidu esitusega, välja tulid Aaviku talu esindajad märaga Elegia. Oli nauditav vaadata, vürtsi lisati asjale veel sellega, et peale esimest etteastet tehti talu peremehele Ennu Tšernjavskile ettepanek ise sama distants koos sama hobusega läbida. Õnnestus kenasti.

Päeva lõpetas taaskord maksimaalvedu, selleks toodi välja ruun Villem ja täkk Evangeelium. Kahjuks ei talunud Villem rakendamist ega rakendit ning tema katse ebaõnnestus. Evangeeliumil polnud seetõttu kellegagi võidu vedada ning ta vedas oma koorma rahulikult ära nii nagu vaja.

Traditsiooniliselt valiti ka parim noor raskeveohobuse kasvataja, kelleks sai Boris Razumov ning publiku lemmikhobune, kelleks sai suure ülekaaluga tubli noor täkk Kuldar Matu.

Lõpetuseks istusid kasvatajad ühise laua taha õhtust sööma ja muljetama. Muljeid oli igasuguseid, kes nurises korralduse üle, kes oli rahul, kes oli lihtsalt omadega läbi ja väsinud.

Meil on kindlasti arenguruumi ja me võiksime olla valmis kuulama ja vaatama mujal maades näituste ülesehitust. Mõtlema ka sellele, kas publikuks on ainult hobusekasvatajad või inimesed muudelt elualadelt ning lapsed. Nuputama selliseid päevi vaatemängulisemaks ning kiiremaks.

Siinkohal suur aitäh kõigile, kes aitasid selle päeva läbiviimisele kõvasti kaasa, te olete suurepärased!

Kohtumiseni järgmisel aastal!

rohkem pilte üritusest näete siit