Ammu räägitud hobustega metsatöö õppepäev on nüüdseks tehtud ja nähtud, hästi ja hea tujuga. Tundus, et rahule jäid nii tegijad kui pealtvaatajad.

Aga et kõik algusest peale ära rääkida, nii nagu Agu Sihvkalgi omal ajal kombeks oli, siis liigume natuke ajas tagasi.

Juba augustis Joutna tallis eesti  raskeveohobuste näitusel oli üks päeva magnet soomlasest metsategija Tiina Nieminen. Koos rootsi ardenni Lukasega  presenteerisid nad  metsatööd näituseplatsi serval. Kuna viimasel ajal on olnud üks tähtsamaid teemasid raskeveo haruseltsi sees metsatöö hobusega, siis koondus seltskond ümber Lukase ja Tiina ning uuriti-puuriti metsateemat juba toona.

Peale toda päeva aktiveerus oluliselt metsateema ning asju sai hakatud ajama ka Riigimetsa majandamise Keskusega. Kuna sealtpoolt näidati huvi üles, siis hakkas juba suurem seltskond veeretama mõtet minna kusagile, kus selline töö toimuks „päriselt”.

Pöördudes selle küsimusega Tiina Niemineni poole, polnud ta vastu, et me läheksime tema tööplatsile kohale. Samal ajal näeksime nii tegevusi,  kui saaksime paralleelselt kõikidele küsimustele vastuseid.

Nii jõudsimegi huvilistega väljasõiduni 25.-ndal veebruaril, sihtkohaks metsatöö paik Kaarlejoel. Hea meel on selle üle, et tulijad oli tosin, mis on ju hea tulemus!

Kaarlejoel oodati meid põnevas Kaarlejoki mahetalus juba maheda toidu ja koogiga. Vastu võtsid meid tore perenaine koos Tarja Haloneni ja Johanna Rekolaga eesti raskeveohobuse  Soome seltsist. Toit ja seltskond olid suurepärased, väikese tutvustuse tegid samal ajal Tiina Nieminen ja Marstalli söötade esindaja.

Nüüd aga jõudis kätte see osa päevast, milleks sai nii kaugele mindud. Kostitajad transportisid meid kenasti peale sööki metsa, kuhu olid juba jõudnud ka hobused ja Tiina. Hetk hiljem oli näha tüüpilist vaatepilti, et kõik mehed uurisid tagapool tehnikat  ja naised imetlesid hobuseid selle ees. Tiina tutvustas oma head kolleegi Peterit ja hobuseid, kelleks olid eesti raskeveotõugu täkk Vader ja rootsi ardennimära Sallina.

Esimeseks etteasteks oli raiejäätmete kärusse korjamine tõstukiga haaratsi abil ning nende mahalaadimine kogumisplatsile. Nüüd said ära nähtud hobuste erinev käitumine, taluvus, kuulekus  ning veotahe. Maastikku ilmestasid kivid ja kännud, samal leidus ka väga pehmeid kohti sekka. Mitte miski ei takistanud nende tööd, mindi täpselt sinna ja jäädi seisma just seal, kus neile selleks käsklus anti. Samal ajal käis arutelu pealtvaatajate seas, mida ja kuidas ise teha  tulevikus. Oli nii „käru-usku”, kui „üks palk korraga” usku rahvast. Eks aeg annab arutust.

Järgmiseks tööks sai palkide kokkuvedu. Töö oluliselt raskem ja hobuselt suurt pingutust nõudev. Loomulikult jäi kahe eelneva tegevuse vahele ka mõneminutiline puhkepaus, mis oli puhkus hobustele, mitte Tiinale. Tema pidi vastama kõikidele võimalikele ja võimatutele küsimustele, mida naaberrahvas iganes küsida mõistis.

Mahalaadimise järel demonstreeriti ühe hobusega palgi väljavedamist. Seda nii märaga kui hiljem täkuga. Seda jällegi selleks, et näidata hobuste erinevust. Nimelt oli Vader seda tegevust teinud vaid ühel korral varem  ja see üks kord oli päev enne meie tulekut. Kiiduväärt kuulekus ja rahumeelne leplikkus on seda hobust väga hästi iseloomustavad sõnad. Samal ajal Sallina näitas oma tõelist naisterahva iseloomu ja andis selgelt teada, kes on pealik. Suureks plussiks tema puhul hoopiski tugev veotahe ja suur jõudlus. Oma töö tegid ära mõlemad.  Tiina väitel on siiski ideaalne hobune pigem Vaderi tüüpi, hästi alluv ja kuulekas loom. Töö olevat pingevabam, kuigi selle kestvus natuke pikem.

Lõpetuseks sai üksipulgi läbi vaadatud kogu varustus, selgitused ja põhjendused Tiina poolt kuulusid jällegi asja juurde.
Meie metsasoleku aeg sai aga selleks korraks otsa. Hobused laaditi treilerisse ja liikusime tagasi talu juurde. Seal said väikesed meened jagatud ja tänusõnad öeldud.
Meie oleme päevaga väga rahul. Loodame, et saame ka Eestis hobused metsa tööle, kuigi õppida on palju ja pikk tee veel minna.Tahaks siiski veelkord tänada kõiki, kes kaasa tulid ja neid, kes meie vastuvõtmiseks vaeva nägid. Suur-suur  aitäh Tiinale ja Peterile, Johannale ja Tarjale! Aitäh pererahvale sooja vastuvõtu ja maitsva toidu eest! Oli tõeliselt  meeldiv teie kõigiga kohtuda.