Silvi Keskküla

Palju õnne ja ennekõike tervist kallile ER haruseltsi kasvatajate auliikmele , Silvile! Kunagi oli tema see, kes meisse hobupisiku sisse süstis. Tallis oli ta karmi käega, aga õiglane. Aukartust äratav. Tema jutte võis kuulata tundide viisi ja no kuidagi ei saanud küllalt. Vahel käisime enne talli minekut tema juurest läbi ja vahel juhtus, et me ei jõudnudki talli, kuna lappasime koos vanu albumeid ja kuulasime suud ammuli jutte sellest, kuidas kunagi hobumaailm kihas. Üks lugu on eriti hästi meelde jäänud. Seda kuulates tõusid põnevusest lausa ihukarvad püsti. Silvi jutustas, kuidas tema raskeveo mära Eleegia sai liidu meistriks. Koormas oli 25t ja temal erilisi kogemusi polnud. Aga vaadates, kuidas vene mehed omi hobuseid kaigastega nüpeldades kohalt liigutasid, teadis ta, et Leksu ei astuks sammugi sellise käitumise peale. Seega otsustas ta hobusel suu juurest ohjadest võtta ja katsele minna. Kuna ta ei saanud aru, kas hobune liigub või lihtsalt venitab kaela järgi, jäi ta korra seisma, et tagasi vaadata, aga hobune tuli talle hooga järele ja lükkas ta aisaga pikali. Kuna hoog oli sees, siis polnud mahti ennast püsti ajama hakata ja nii nad üle finishi joone läksid, mõlemad neljal jalal. See kuidas ta seda juttu rääkis, oli nii kaasa haarav, et see ei lähe mul kunagi meelest ära Müts maha!!!
Ja mis veel põnev oli selle loo juures, oli see, et bellarusi traktor ei jaksanud koormat tagasi vedada. Traktoril hakkasid rattad ringi käima🙂

teksti autor Kristel Kams