Läbi Eesti Hobusekasvatajate Seltsi said raskeveohobusekasvatajad kutse tulla 14. septembril Poola Ketrzyni linna täkkude šõule. Mõeldud – tehtud! Kokku sai 9 asjast huvitatud inimest, kes olid valmis selle reisi ette võtma ja sõitsime välja 13. septembri hommikul, et saaks rahulikult sõita ja ka ringi vaadata.

Plaanipäraselt jõudsime õhtul kell 20.00 kohale, plaaniväline üllatus oli aga ääretult suurejooneline bankett, kuhu meid juba  oodati.Tummakslööduna istusime lauda, kus juba ootasid Rootsi ardennikasvatajad, Poola riikliku ardennikasvanduse juhtkond, tõukomisjon, šõul osalevad kasvatajad  ja kohtunikud üle Poola.

Sealtmaalt algasid positiivsed ootamatused. Poolas  võõrustatakse väga lahkelt külalisi, meid muudkui teenindati, pakuti head ja paremat, uuriti-puuriti  hobuste kohta. Õhtu  jooksul selgus, et meie päevaprobleemid  raskeveohobuse käekäigus on samad, mis olid Poolas 10 aastat tagasi. Kui meil murtakse piike küll kiibistamise teostaja  või  võõrvere puudumise pärast, siis Poolas lahendati need probleemid jõuliselt juba kaua aega tagasi. Kiipijateks on piirkondlike hobusekasvatajate liitude töötajad, kes on läbinud 3 – päevase koolituse.  Märgin siinkohal ka ära, et kui hobune saab noorhobuste tšempionaadil rahalise auhinna, siis sellest poole saab kasvataja ja poole omanik. Kui sama inimene on nii kasvataja kui omanik, saab ta kogu raha omale.Võõra veretilga probleemi lahendasid samuti kasvataja ise, tuues omal algatusel täkke Rootsist, Prantsusmaalt , Saksamaalt ja mujaltki. Loomulikult kaasnesid sellega alguses vastuolud ja tülid kõrgemate instantsidega, kuid nüüd on need, kes tookord täkke importisid, saanud selle eest väärilise tunnustuse ning heakskiidu. Põhjus on lihtne – ka vastutöötavad ametnikud  nägid saadud järglaste erinevust teistest oma silmaga ja vahe on tohutu. Veendusime selles laupäevasel šõul meiegi.

Meie võõrustajad perekond Szultkad kutsusid meid talli kohale juba tund aega enne šõu algust, et näidata, kuidas nemad hobuseid ette valmistavad. Perepoeg Tomasz on saanud ka tuntuks parima näitusteks ettevalmistajana. Loomulikult läksime ning kogu see vaatepilt oli hoopis teine, kui siin Eestis. Tall oli uhke, hobused seisid lõas ning rahvas liikus igal pool ringi. Kummaline oli vaadata, et tonnine täkk tuleb käekõrval sisse, möödub lõaolevast täkust või märast lähedalt ja keegi ei hakka kisklema ega tirima. Alguses tundus see olukord natuke hirmutav, kuid mõne aja möödudes saime aru, et need hobused on eranditult varsast peale nii kõva lastetoaga ja  karmi käe all elanud, et neil ei tule mõttessegi inimest lohistada või oma teed kapata.

Näitus ise oli kiire ülesehitusega. Kuna vihm tegi võimatuks näituseväljaku kasutamise, näidati hobuseid tallide ees oleval pikal kõnniteel, mis oli muldkattega. Vaadati sammu, traavi, nii nagu meilgi, lisaks saab ka hinde esitluse eest. Ehk siis esitlejast sõltub palju, kuna konkurents on sealmaal ja  paarisajatuhande rasketüübilise hobuse vahel väga tihe. Näidati kokku  45  hobust, kes olid kõik juba eelnevad sõelad läbinud ja niigi parimatest parimad. Iga kategooria vahele mahtus väike šõuprogramm. Näiteks ardennimära Juta järglaskonna esitlus. Temast on saadud palju väga häid ja edukaid järglasi, keda uhkusega esitleti.

Sellise ürituse lahutamatuks osaks oli ka varustuse müük. Nii eestlased kui rootslased piirasid müügiplatsi pidavalt ning päeva lõppedes oli kõigil kaenlas valjad või  päitsed. Kaup korralik ja hind soodne.

Näituse lõppedes jagas näitusekorraldaja meile kingitusi ja  loomulikult olid  meilgi neile kingid kaasas. Meid ning Rootsi külalisi jälle söödeti – joodeti ning õhtul jätkus meie teekond koos perekond Szultkadega  ning nende 11 – ne hobusega mitusada kilomeetrit edasi nende juurde. Meeldejääv sõit mööda kitsast teed põlispuudest ümbritsetuna vihmas ja pimeduses. Vahepeal saab Boris  tagaistmel kõne, mis teatab talle isaks saamisest. Õnnesoovid emmele ja titele, kuid kuuldes, et kõik on uue ilmakodanikuga hästi,  sõitsime siiski edasi, mitte tagasi.

Järgmisel hommikul kohtumegi Szultkade perega nende valdustes ning ei jõua ära imestada, millised on nende põhimõtted hobusekasvatuses. Kõigest siiski järgemööda.

Sõites nende maadele, mida on niipalju kui silm nägema ulatub, laiub meie ees üllatuseks pikk ja lai asfaltplats. Selgub, et omal ajal on seal olnud lennuväli ning seetõttu ongi 15 hektarit nende maadest kaetud asfaltkattega . Ümber selle aga asuvad keskmiselt 10 hektari suurused koplid, kuhu on hobused väga kindlate põhimõtete järgi lahterdatud.

Esimesena näeme märade – varssade karja. Traktor toob samal mööda lennuvälja hooga  kaera ja kallutab kopaga igasse koplisse betoonalusele teri. Hobused on ilusad, võtab lihtsalt ahhetama, viimane kui eestlane on vaimustuses. Hakkab kohale jõudma poolakate varem räägitud jutt, miks neil oli inbriidingu vältimiseks vaja tuua võõrast verd sisse.

Järgmine koppel on märadele, kes pole  veel tiined.  Juba talvel on tehtud suurem analüüs ja otsustatud iga mära kohta eraldi, millist täkku tema peal kasutatakse. Lähedalasuvas tallis on 4 sugutäkku, kes antud aastal paaritamas on. Paaritus toimub käest ning hiljem järgneb kindlasti ultraheliuuring. Seda karjas, kus on 140 hobust – muljetavaldav igatahes. Veel torkas silma, et eranditult kõik hobused ja väga korralikult ja hästi värgitud. Kui hakkab jõudma poegimistähtaeg kätte, siis viiakse mära perekonna lähedalasuvasse poegimistalli kaamerate alla ning valvur jälgib toimuvat pidevalt. Mitte midagi ei jäeta juhuse hooleks ega loodeta heale õnnele. Kõik on alati kontrolli all ja saime näha, et see tõesti toimib.

Märade juurest liikusimegi sada meetrit eemale talli juurde, kus täkud ootel olid. Ka seal oli kõik läbi mõeldud ning väga heas korras. Puhtus ja kord torkas silma kõikjal, isegi hein oli ladustatud sentimeetri täpsusega uute varjualuste alla. Kõiki täkke ka esitleti meile käekõrval ning nende kuulekus oli lihtsalt vaimustav. Peremees Roman selgitas iga täku puhul eraldi tema head ja vead ning mida kellestki oodatakse. Mitte ühtegi detaili hobuse juures ei jäeta tähelepanuta ning hetkel oli nende suurim prioriteet parandada kapju.

Sugutäkkude juurest sõitsime tagasi Szultkade maja lähedale talli, kus on poegimisboks. Sama  talli teises otsas  on  need noored kaheaastased täkud, keda koolitatakse näitusteks välja.  See tähendab enne igat näitust 3-4 nädalat igapäevast tööd, et jõuda välja tippkuulekuseni ning kindluseni minna välja palju teiste täkkude sekka. Ja see järjepidev ja igapäevane töö on teinud selle pere kuulsaks üle maailma. Neil pole mingit huvi näiteks täkke ruunata, sest kõik ostetakse ära täkkudena ilma probleemideta, nii varssadena kui ka täiskasvanuna suguhobusteks. Kogu aeg käib rotatsioon ja üks täkk üle 3- 4 aasta nende juures kasutusel pole.

Järgmiseks sõitsime ka nendele kuuluvasse talli, kus peetakse 1 ja 2-aastaseid täkke. Neil on põhimõte, et noortäkk peab kasvama nii, et ta ei tunneks mära lõhnagi. Neil on kindel arvamus, et see säästab väga palju energiat ning hobused kasvavad palju paremini.

See tall oligi meie visiidi viimane peatuspaik enne kojusõitu. Tõeline heameel on selle üle, et saime niipalju uut ja huvitavat kuulda ning näha. Meid võõrustanud Szultkad  on tõeliselt haruldane ja ühtehoidev perekond, kus kõik tütred ja pojad on kaasatud ning väga pädevad. Samuti onud ja kõikvõimalikud sugulased on haaratud ühel või teisel moel tegevusse. Igaühel on oma roll ja kohustused täpselt teada ja neid täidetakse väga kohusetundlikult.

Jagasime vastastikku kingitusi ning kutsusime neid nüüd meile külla. Lahkusime teadmises, et meil on nüüd väga hea kontakt Poolas olemas. Jätsime hüvasti  soojade käepigistustega,  tulvil uusi mõtteid ja häid muljeid.

Aitäh, kes leidsid võimaluse kaasa tulla ja kindel on see, et me teeme seda jälle!

rohkem infot Poola sõpradest leiate:

Stajnia w Dolinie Brdy